Üle 31 aasta kogemust
Select Page

Eflorestsents

Eflorestsents on tavaliselt valget värvi deposiit, mis võib tekkida müüritise välispinnal. Sageli ilmneb see ehitamise ajal või just pärast ehituse lõpetamist, ehkki ebameeldiv, on see üldiselt kahjutu. Eflorestsents ehk pinna kristallilise kihiga kattumine on probleemiks kõikidele betooni tootjatele.

Deposiidi tekke põhjustab asjaolude kombinatsioon: esiteks leidub materjalis lahustuvat soola, teiseks esineb niiskust, mis neid soolasid lahustab, kolmandaks põhjustab hüdrostaatiline rõhk või aurustumine lahuse liikumise välispinna poole ja neljandaks lahus aurustub jättes soolajäägid pinnale. Eflorestsentsi tekkimiseks piisab kümnendikprotsendi suurusest soolade hulgast.

Eflorestsentsi mõjutavad eriti temperatuur, niiskus ja tuul. Suvel, isegi pärast pikka vihmaperioodi, aurustub niiskus õhutemperatuuri toimel kiiresti ja suhteliselt väike kogus soola tuuakse välispinnale. Eflorestsents on tavalisem talvel kui aeglasem aurustumine toob rohkem soola välispinnale. Kui puudub soola väline allikas muutub soolade eritumine aja möödudes vähem ulatuslikuks. Heledatelt pindadelt paistavad deposiidi jäägid palju vähem silma kui tumedatelt.

Iga sool, mis satub müüritisse, võib põhjustada eflorestsentsi. Peamiselt seestpoolt välispinnale tulevad soolaühendid võivad reageerida ümbritsevas keskkonnas esinevate ühenditega ja avalduda deposiidi kujul. Levinuimaks deposiidi põhjuseks on betoonis leiduva lubja (Ca-hüdroksiid – paratamatu saadus reaktsioonist tsemendi ja vee vahel) lekkimine pinnale (primaarne eflorestsents) või sademete poolt põhjustatud lubjakihi teke betooni pinnale (sekundaarne eflorestsents). Pinnal reageerib Ca-hüdroksiid õhus oleva süsinikdioksiidiga ja moodustab mittelahustuva Ca-karbonaadi. Mõne aja möödudes (ca 1 aasta) reageerib betooni pinnal olev Ca-karbonaat uuesti õhus leiduva süsinikdioksiidi ja teiste happejääkidega, moodustades vees lahustuva Ca-vesinikkarbonaadi Ca(HCO3)2. Seega “pestakse” eflorestsents ilmastikutingimustes uuesti “maha”.

Teine soolade allikas on maapind ühenduses vundamendi või tugiseinaga. Kui müüritis ei ole kaetud korraliku hüdroisolatsiooniga, võivad soolad tõusta müüritises üle maapinna kuni poole meetri võrra.

Kuna eflorestsentsi teke on põhjustatud paljudest faktoritest, on raske öelda kas ja millal ta tekib?

Eflorestsentsi ei teki, kui

  • Lahustuvad soolad on kõrvaldatud;
  • Niiskus on kõrvaldatud;
  • Vee liikumine läbi seina on tõkestatud

ABINÕUD

Väike niiskussisaldus on parim tõke eflorestsentsi vastu. Kui betoonsein on ehitatud kooskõlas kasutada oleva kirjandusega, on ebatõenäoline, et vee läbitungimine muutub probleemiks. Konstruktsioonide disainimine ja igasugused arhitektuursed lahendused mõjutavad vee läbitungimist kaugelt rohkem kui materjal. Niiskuse ja selle läbipääsu tõkestamiseks on soovitatavad järgmised võtted:

Projekteerimisel:

  • Arvesta vee sissepääsu vältimiseks vajalikke nõudeid ja eeskirju, hoolitsedes veetakistuste, hüdroisolatsioonide ja katete eest, mis väldivad konstruktsiooni vettimist.
  • Kasuta auruisolatsiooni ja lahendusi, mis vähendavad kondenseerumist konstruktsioonis.
  • Kasuta värvimist, hüdrofobiseerivaid võõpasid või teisi tõestatud kaitsvaid töötlusi poorsete betoonmaterjalide välispinnal.
  • Kui arhitektuurselt võimalik, siis kasuta laia eenduvat katust kaitseks vihma eest.

Ehitusplatsil

  • Jälgi, et mördikast, mördiplaadid ja teised tööriistad ei ole saastatud või roostetanud. Ära kunagi vabasta varustust jääst soola või antifriisse vahendiga
  • Töötle kõik vuugid vuukrauaga tihendamaks mörti katmata pinnal ja tekitamaks tiheda sideme mördi ja müürimaterjali vahel. (sobivaimad V- või nõgus vuukraud)
  • Hoidu külmast ilmast, varajasest kuivamisest või segu ebaõigest kasutamisest tingitud tsementmaterjalide ebapiisavast hüdratsioonist.
  • Kata müüritise kihi pealmine osa iga tööpäeva lõpus, eriti kui on oodata vihma.
EFLORESTSENTSI KÕRVALDAMINE

Eflorestsentsi olemasolu korral tuleb selgitada niiskuse allikas ja võtta tarvitusele abinõud vee konstruktsioonist eemalhoidmiseks. Enamuse eflorestsentsist saab kõrvaldada kuivalt harjamisega, veega loputades harjamisega, surveveega pesemisel või kerge liivapritsimisega, millele järgneb puhta veega loputamine. Kui see ei ole küllaldane, võib olla tarvilik pesta pealispinda lahjendatud soolhappe lahusega (1-10%). Värvilise betoonmüüritise jaoks kasutada kuni 3% lahust, et ära hoida söövituse tulemusel muutused värvis ja tekstuuris. Abiks võib olla ka lahus 1 osa äädikat ja 5 osa vett. Konsulteerige ka fassaadipesuga tegelevate firmadega. Enne happe tarvitamist niisuta alati seina pealispind puhta veega hoidmaks ära happe sattumist sügavale seina sisse, kus ta võib põhjustada kahjustusi. Korraga puhastada väikest pinda, mitte rohkem kui 1 m2, seejärel oodata ca 5 minutit ning pind kõva harjaga puhtaks hõõruda. Pärast sellist töötlemist peab pealispinna otsekohe ja põhjalikult loputama puhta veega, et kõrvaldada kõik happe jäägid. Sageli on abiks eflorestsentsi põhjustavate soolatüüpide kindlaks määramine et leida sobivaim lahus. Enne kogu seina puhastamist tuleks meetodit kontrollida väikesel märkamatul alal. Kuna hape ja teised töötlemisviisid võivad natuke muuta välimust, on otstarbekas töödelda kogu seina.